Järgmisel hommikul istus Kuninganna troonisaalis, kui keegi uksele koputas.

"Sisse!" hüüdis Genevieve ning üks naine astus sisse.

Seesama naine, kes oli ballil olnud.

"Kuidas ma Teid aidata saan?" küsis Genevieve.

"Ma tulin, et oma eks-abikaasat külastada, Teie Kõrgus," vastas leedi.

"Ja kes ta on?"

"Tema nimi on Preminger."

"Mis?" oli Kuninganna üllatunud.

Uks avanes.

"Tere hommikust, mu kallis," sõnas Preminger tuppa kõndides.

Naine pööras ümber, et tulijale otsa vaadata.

"Lilliana?" Nüüd oli Premingeri kord üllatuda. "Mida sina siin teed?"

"Ma kuulsin, et sa oled jälle abielus," vastas naine, keda oli Lillianaks kutsutud. "Kellega?"

Preminger kõndis Genevieve'i juurde.

"Kuningannaga? Sa oled abielus Kuningannaga?" oli Lilliana šokis. "Niisiis, Kuningas Preminger, kas sa abiellusid ka temaga tema krooni pärast? Nagu sa minuga minu rikkuse pärast abiellusid."

"Loomulikult mitte," sõnas Preminger kindlalt. "Ma abiellusin temaga, sest ma armastan teda."

Tõestuseks suudles ta Genevieve'i põske, mis pani Kuninganna punastama.

Lilliana jälgis nende tegevust vihaselt.

"Teie Kõrgeausus, kas ma võiksin, Teiega rääkida? Nelja silma all," küsis ta.

Kuninganna tõusis ning lahkus koos Lillianaga toast, kõndides väikesele rõdule.

"Niisiis, mis mureks?" küsis Genevieve, kui nad peatusid.

"Teie Majesteet, Te ei saa seda meest usaldada," lausus Lilliana. "Ta on isekas ja ta ei hooli Teist mitte põrmugi. Ta ei hooli kellestki peale iseenda."

"Mu kallis," ütles Genevieve, "ma olen piisavalt läbi elanud, et teada, mida ta minu vastu tunneb."

Lilliana kortsutas kuuldu peale kulmu.

"Ma ei näe teda niiviisi kui sina," lisas Kuninganna.

"Te peate selle mehe maha jätma," ütles Lilliana Kuninganna poole kõndides.

"Mida Te silmas peate?" küsis Genevieve taganedes. "Mida Te teete?"

Lilliana sammus ähvardavalt tema juurde ning ütles: "Ta on minu abikaasa."

Ta tõukas Kuninganna pooleldi üle rõdupiirde.

Genevieve haaras kiiresti Lilliana käest.

"Tõmba mind tagasi!" hüüdis ta, kuid Lilliana püüdis teda vaid eemale lükata.

Eemale endast ja üle rõduserva.

"Lilliana!" hüüdis Preminger tema tagant ning tõmbas naise sealt eemale.

Kiiresti aitas ta Kuninganna taas rõdule seisma.

"Mida sa enda arvates teed?" küsis Preminger vihaselt.

"Ma ainult..."

"Pole hullu," segas Genevieve vahele. "Ma olen kindel, et ta ei tee seda enam kunagi uuesti."

"Ma loodan," pomises ta enesele.

Lilliana lahkus rõdult. Ta ei tahtnud näha Kuningannat koos "oma abikaasaga".

"Kas sa oled kombes, mu kallis?" päris Preminger Kuningannat emmates.

"Olen," sõnas Genevieve pisaraid ära pilgutades. "Olen ainult natuke hirmunud. Ma ei suuda ette kujutadagi, mis oleks juhtunud, kui sa poleks tulnud. Tänan sind, Preminger."